Kui oled aastakümneid ponnistanud, et keel oma juuri säilitades areneks, ja kui siis enam ei jaksa, võib pettumus tulla suur. Usun, et Kaplinskil võis seesugune tunne olla ja sellest johtuv püüd turgutada elule arhailine.
Ma ei ütlegi, et ma sellest (üldse) aru ei saa, aga teeb kurvaks kui just keeletundlikud/ missioonitundega inimesed ühel hetkel püssi põõsasse viskavad, sest lahendus ei ole see kindlasti mitte ja tühimikku asuvad suure tõenäosusega... mhmm... tagasihoidlikumate võimetega tegelased (hea muidugi kui üldse asuvad).
Raamatulugemine on ju pea alati kvaliteetaeg, vähemasti kohustusliku kirjanduse east edasi.. Mitte, et ma Krossi pisendaks mõistagi, tegemist selgelt proosa raskekaallasega, kuigi siiani on natuke kahju, et ta luuletamise pooleli jättis, ma julgeks üelda, et ta noorpõlvelulladest paistab vähemasti samaväärne kui mitte veel kõrgem potentisaal..
Aga olgu aitab, see vist pole päris õige koht põhjalikumaks filoloogiliseks/ kirjandusalaseks arutluseks :)