No selge oli, et peame aeglase tempoga minema ja pikalt oli plaan korvi alla rünnata. Sel samal põhjusel, et neutraalne rünnak hävib eos sellise kaitse vastu. Põhipositsioonidel poleks mehed niikuinii läinud ja plaan oli Allase ja Sepa peale mängida. Viimasel hetkel sai muudetud kannatliku peale, et meie poolsed mismatchid (niivõrd kui neid üldse Itaalia suguse vastu saab tekkida) veel rohkem peale uhaks, sest kõik ülejäänud visked meie jaoks päris halvad. Sellega sai eelistatud ka Ubarit Allasele ja tõtt-öelda võiks ta päris hea ja natuke kasutamata potentsiaal meil selles rollis olla, sest tema buildiga shootereid on buzzeris ikka maru vähe. Ühesõnaga kaardid olid Sepa ja Ubari peal. Millega panime veits mööda oli see, et tundus, et PF ja C sarnaste kaitsetega ja seega sai Ubar PF pandud, et Taara saaks C peal lauas hullata. Nagu aga hiljem välja tuli oli neil PF peal aga väga korralik kaitsja vastu panna ja Ubar nulliti ära. C peal tuli nende ainus kirjadega C, kelle vastu Horvaatia juba proovis sama taktikaga keerutada ja üsna edukalt (mängu said küll kindlalt tappa, aga see match-up toimis), seega nii pidi oleks ilmselt meil ka toiminud.
Ennustada ei olnud neil küll ilmselgelt vaja, aga nagu öeldud, siis meil oleks vaja olnud seda, et nemad ka ebaõnnestuvad ja lootus sureb ju alati viimasena
Miks muidugi suuresti oli see finaal juba enne algust mängitud, siis Itaalial oli meist tublisti kõrgem innustus, sest meie lasime oma innustuse juba poolfinaalis tühjaks. Lootus jäi, et Bosnia teeb samamoodi Itaaliaga ja siis oleks finaal tulnud võrdsete innustuste pealt. Itaalia manager küll arvas, et kui me poleks põhihooaja lõpus Andorralt lolli kaotust saanud, oleksime meie kodus olnud ja oleks seis võinud hoopis teistsugune olla. Isiklikult raske uskuda, sest Itaalia minu silmis Euroopas kindel top3 meeskond (eks järgmine hooaeg ole näha), seega ei kripelda enam ka Andorra kaotus, sest saime maksimumi saavutatud ikkagi. Bosnia tõi küll enda vabanduseks, et lohutusturniiril maksab vaid võit ja jätsid seega agre kasutamata, millest võib välja lugeda ka selle, et ega nad ei uskunud, et meie teiselt poolt finaali võime jõuda. Aga ma arvan meie koondis on juba liiga pikalt janunenud heade emotsioonide ja tulemuste järele ja seega võib igati rahule jääda. Suureneb kogukonna huvi koondise ja oma poiste treenimise vastu ja selle pinnalt saame astuda järgmisi samme. Eelmise hooaja pausiga võrreldes on ka meie oma manageride treenimised palju rohkem sekundaarsete skillide järgi aitamisel olnud, seega usun, et liigume õigel suunal. Lisaks oleme saanud õnnitlusi ka teiste koondiste manageridelt, mis olnud väga positiivne ja seega ennast natukene ka suuremale pildile mänginud. Nüüd vaja koondiste edetabelis ka natukene tõusta ja EMil koht 12 hulgas välja mängida. Seda enam, et nii mitmegi mehe jaoks rotatsioonist võib tulev hooaeg jääda koondise särgis viimaseks.