Eesti vs Horvaatia - mängujärgne pressikonverents
Enne mängu:
Meeskondade vormid olid üsna võrdsed. Väike eelis meile, sest omasime kahte mängijat eeskujuliku vormiga. Kuna üldine vormide tase oli mõlemal meeskonnal madal, siis sai otsustatud mängida korvi alla. Arvamus oli, et kaugelt loopimine oleks väga telliste viskamiseks läinud ja siht oli aeglasema tempoga korvi alt seda vältida. Ajalooliselt oli Horvaatia eelistanud samuti korvialuseid taktikaid ning peamiselt kiiremaid temposid. Sellest tulevalt sai valitud ka sisemine ennustus ning öeldud, et kui tulevadki väljast, siis las loobivad oma telliseid madala vormiga.
Teada oli, et selles alagrupis kus me mängime on täna vaja võitu, et rääkida vahegruppi jõudmisest. Kuigi ka siis oleks see raske, sest grupi kindlad favoriidid on maailma nr 1 Iisrael ja väga tugev Prantsusmaa. Aga võit oleks jätnud meile vähemalt mingigi võimaluse.
Mäng:
Mäng algas ning tuli välja, et vastased olid otsustanud hoopis Aktiivselt liikuda ning ennustuse võis visata prügikasti. Samas algus oli tugev ning haarasime kiirelt 10-15 punktise edu. Kaitses olime tugevalt peal, mis kajastus ka meie kõrgemas vigade arvus. Samas vahe püsis stabiilne ning esimese poolaja võtsime kindlalt 62-50 edunumbritega.
Ka teine poolaeg tiksus samas rütmis, kus vahe ei langenud peaaegu kordagi alla 10 punkti. Karta oli ainult kurikuulsat BB neljandat veerandit, aga ka see tundus selles mängus ainult kuulujutuks jäävat. Kuniks....
Mängu lõpuni oli jäänud 1 minut ja 36 sekundit. Meie oleme 13 punktiga peal (118-105) ning vastaste SG Banadinovic leidis täiesti uue hingamise. Visked hakkasid kukkuma igast asendist ning meie kurvastuseks olid need peamiselt kolmesed. Me olime küll vabaviske joonelt üsna soliidsed, aga selline kolmeste laviin võttis ka koondise kaptenil Sepal värina sisse. Tulemuseks viimase sekundi viskest 130-130 viik. Vastased viskasid meile 25 punkti 96 sekundiga. Ma arvan, et minu silmad pole sellist comebacki veel näinud. Selliseid, mis algavad neljanda veerandi algusest on olnud küllaga, aga nii hilist lüket ja nii suureskoorilist liikumist kindlasti mitte. Seda kõike peamiselt ühe mehe sooritusest ja meie koondise "nö" kaitsespetsialist Raik vastu. (enne mängu sai ju korrutatud, et tulevad ju sisse ründama, Raik hoidis tugevat meetrist vahet ja kohati isegi ei hakanud kätt tõstma, isegi kui sama mees oli 5 kolmest järjest kotti pannud).
Ok. Läheme siis lisaajale. Seisult 141-141 saame korvi ning mängida on jäänud ainult 1 sekund. Imelisel kombel panevad vastased pika ülevälja söödu ja viigistavad seisu. Juba teine kord, kui mäng pmts käes oli.
Teine lisaaeg, vastaste parimad mehed on juba vigadega välja langenud, aga tundub, et meie põhidele on minuteid kogunenud juba liiga palju. Korvid ei tule ja kaitses jääme hiljaks. Teeme veel viimase lükke ja jõuame 2p vaheni, aga vastaste kastanid toob jälle välja sama mees, kes uhab nüüd juba kinnisilmi.
Lõpptulemus: 157-163 KAOTUS.
Ühehäälne MVP: D. Banadinović 45p, 11-14 kolmesed. Neist 29 punkti alates 4nda veerandi murdepunktist.
Kurb. Olen löödud. Abitreener Elumees istub pinginurgal ja kurdab, et tal vb needus küljes.
Alustan ametiaega kaotusega ning kripeldama jääb valesti tehtud ennustus. Läheme eluga edasi ja järgmine nädal kohtume Iisraeliga, kes just värskelt MM tiitli koju tõid. Saab olema raske. Äkki vormide jumal õnnistab meid millegi imelisega, aga isegi siis saab raske olema. Aga seda järgmine nädal. Praegu lapime natukene haavu, sest kaotus oli valus. Väga valus. Nagu esimeses lõigus mainisin, siis sisuliselt elu ja surma peale. Nüüd peame minema lootma surnud ringi ja punktidevahe peale.
Positiivne - Meid oli Discordis omajagu, kes lives mängule kaasa elasid. Aitäh teile ja ootame ka teisi.