Ei suutnud me ise ikka hakkama saada.
Eesti 87 - 99 SerbiaMäng, mis oleks võinud meie hooaja veel uuesti põnevaks teha, aga solkisime ise ära.
Soojendus: Serbia on meie alagrupi kõige kõrgema reitinguga meeskond (5) ning nemad koos Soomega on kindlasti meie alagrupi kaks kõige tugevamat favoriiti. Serbia oli sarnaselt Soomega väga 3-2 kaitset armastav meeskond, aga kuna see hooaeg muutus BB mängumootor, siis on ka nende leeris tunda suurt pahameelt, et kaitse enam sellisel kombel ei toimi nagu vanasti. Ilmselt kohati ka sellest tulenevalt oli meil üldse võimalus Serbiat nõelata, sest nad olid just eelmine mäng komistanud Rumeenia otsa, kus 3-2 kaitse vastu suutsid Rumeenlased kaugelt korvi täis loopida. Mängijatest on neil vähe laiem valik kui Soomel. Olgugi, et lemmik kaitse on 3-2, siis leidub neil piisavalt hea tasemega mängumehi ka muude taktikate jaoks. Serbia puhul on raske tuua välja paari key mängijat, tegu on väga tugeva satsiga ning väga paljud mehed võivad esile astuda. Küllaga vaadates kõiki eelmiseid mänge, siis esimesena jääb silma see, et nenge SG-d on alati olnud top skoorijad. Ka selleks mänguks oli Maid Cordbas eeskujulikus vormis, kes kindlasti väga terava viskekäega mees. Vormide poolest tundus, et alumistest meestest on vormis 3-2 taktika jaoks sobivad pikad ning vähe multifunktsionaalsemad mehed nii heas hoos polnud.
Meie vormide osas olid paremas vormis just alumised. Siinkohal kahjuks polnud vormis Jõgisman, Ereb ja Orupõld - kes oleks meie satsi kindlad võtmemängijad ning tuli neile selleks mänguks asendust otsida.
Taktikalised valikud: Siinkohal saan see hooaeg esimest korda väita, et sai valed otsused tehtud. Nagu ikka, siis loomulikult käime ka meie teiste riikide foorumeid tõlkimas.
Serbia oli peale Rumeenia mängu selgesõnaliselt maininud, et nii jätkata ei saa ning tuleb teha muutusi, et uue mängumootoriga hakkama saada. Kindel oli, et ka nemad tulevad kõrgema kui Tie pingutusega ning ilmselt nad otsivad 3-2 alale mingit muud lahendust. Aga nüüd meeskonda skautides ning märgates, et vormid toetasid ikkagi pigem 3-2 lineupi (ehk mega kõrge kaitse ja blokkiga meeste mängitamist), siis tundus meile endale, et peame ikkagi 3-2 vastu pigem taktika ehitama. Küllaga nägime me ette, et vastane võib tulla sisemist rünnakut mängima. Aga suuresti sai meie lineup koostatud nii, et läksime kinni võtma vastaste SG-d - full kaitsev mees. Tagaliini torkasime veel Kama, kes vähe mitmekülgsem. Kaks alumist meest ning üle jäi SF, aga kuna Ereb ja Orupõld panevad garderoobis jälle viina ja vorm Serbia vastu ei kannata, siis jäi ka SF peale meil veel üks full kaitsev mees. Nüüd võtsime teadmisse, et vastane ilmselt ikkagi tulenevalt vormidest tuleb 3-2 mängima ning seega korvialt pole nagu väga midagi loota.. Panime aktiivse. Tagant järele vaadates loll otsus, sest ainult Kama jääb meil siis skoori tegema. Oleks Ott samuti võtta olnud või Ereb/Orupõld, siis oleks Aktiivne vb kah juba toiminud, aga ainult 1 mehega Aktiivset mängima minna on puhas minu lollus..
Mäng ise: Vastane tuli mees-meest ja noh.. See pmts tähendas, et meie rünnak ilmselt on suht lootusetu. Kaks kaitsemeest ja kaks pikka ja me chuckime ülevalt peale. Eks rünnakult 87 punkti räägib enda eest. 35% tabavus.. Olgugi, et kaitses olime me alumise rünnaku jaoks väga hästi valmis, siis jäime ise puhtalt hätta. Eriti selgelt näitab seda II veerand, kus kaotasime 13-31. Nagu näha, siis ainukesena skooris Kama - oodatav. Positiivse poole pealt võtsime vastaste SG täitsa kinni, mis on meie taktika vb ainukene säravam punkt. Oleks me ise sisse rünnanud, siis oleks ilmselt skoor hoopis positiivsem.
Mängu MVP: H.Hõbe. 4pnk, 5rs, 3lp . Nagu mainisin, siis ainukene positiivne punkt sellest mängust.. Hõbe sai imeliselt hakkama vastase SG katmisega ning muud panust me temalt ei oodanudki.
Proovime nüüd järgmised kaks ikkagi kätte saada, aga hooaeg on juba ebaõnnestunud.. Aeg lohutusturniiril seda par