Vanas Loomalaudas on korvid jah veel nõuka ajast pärit ja tänapäeva pallid naljalt sisse ei kuku, eriti külaliste visked. VT peal mängis ju heas vormis vaese mehe Jasikevicius, kasutab ebaausaid võtteid - näpistab, lükkab kaugviskel näpud silma ja lämmatab odava Leedu õlle haisuga.
Tanel, sa ära päris iga Peetruse lauset usu. Odav õllelebra on seal saalis mäletamatutest aegadest. Kui Zapiivo Trussikutega esimest korda nende väljakul kohtus (privaatliigas 13. hooajal), kutsuti pealtvaatajaid üles päev varem hapukapsasuppi sööma. Tulemust saab kirjeldada parafraseerides Visaku sõnu O. Lutsu "Kevades": Rahvas naeris saalis, peeretas nii, et tahtis ära lämmatada...
Eks peer seguneb ürgaegsete laudaloomade väljaheidete, õlle- ja suitsuhaisuga, moodustades kogumi, mis üksnes altkäemaksu tõttu Tervisekaitseameti mõõtmistulemustes imenapilt normi piiresse mahub.
Ja korvid... vähe sellest, et need on valel kaugusel, need mõlemad on ka erinevatel kõrgustel.
Olukord on hull ka Trussikute endi mängijate jaoks - miks muidu meeskond väliseid rünnakuid ei armasta.
Sellised lood.